Tüüptingimused lepingutes: mida ettevõtjad tihti valesti teevad?

Igapäevaselt sõlmitakse lepinguid kiirelt ja rutiinselt, sageli standardvormis, ilma et kõik tingimused põhjalikult läbi arutataks. Paljud neist sisaldavad väikses kirjas tüüptingimusi, mis võivad osutuda täielikult või osaliselt tühiseks. 

Mis on tüüptingimused? 

Seaduse järgi on tüüptingimused need lepingutingimused, mis on eelnevalt koostatud korduvaks kasutamiseks ja mida pooled ei ole omavahel läbi rääkinud. Ka äriklientide vahel võib standardtingimus kvalifitseeruda tüüptingimuseks isegi siis, kui lepingut üldjoontes arutati või „läbi räägiti“.  

Äriklientide puhul kehtib eeldus, et tühiseks tunnistatud tüüptingimus kahjustas teist poolt ebamõistlikult. Tingimuse kasutaja saab selle eelduse ümber lükata üksnes siis, kui ta tõendab, et selline säte on valdkonnas tavapärane. 

Tüüptingimuste piirangud ja kehtetus 

Kuigi tüüptingimuste kasutamine on lepingutes tavaline, on seadusandja ja Riigikohus seadnud neile selged piirid, et vältida nõrgema poole ebaõiglast kohtlemist. 

Riigikohus on rõhutanud, et vastutuse piiramise tingimused peavad olema kooskõlas seadusega ja sõnastatud täpselt. Üldised ja ebamäärased klauslid, näiteks mulje, nagu üks pool „ei vastuta millegi eest“, ei ole kehtivad, kui neis puudub seadusest tulenev erandjuht: nimelt ei saa vastutust piirata tahtliku või raske hooletusega tekitatud kahju ega isiku surma või tervisekahjustuse korral. Selliseid välistamisi ei ole lubatud kasutada ka majandus- või kutsetegevuses.  

Samuti on Riigikohus leidnud, et liiga laialdased kahjunõuete välistused võivad olla ebamõistlikult kahjustavad, kuna need piiravad teise poole võimalust oma õigusi kaitsta. Kui tüüptingimus muudab mõne olulise õiguse kasutamise ebaproportsionaalselt raskeks või seab kahtluse alla lepingu eesmärgi saavutamise, tuleb see lugeda tühiseks. 

Oluline on ka see, et kohus kontrollib tüüptingimuste kehtivust omal algatusel. Iga lepingusätte osa hinnatakse eraldi, sest üks ja sama punkt võib sisaldada mitut eraldiseisvat piirangut, millest mõni võib olla kooskõlas seadusega ja mõni mitte. 

Millised piirangud on lubatud? 

Lubatud on mõistlikud vastutuse piirangud, näiteks vastutuse piiramine maksimaalselt lepingu aastase tasu ulatuses. Küll aga ei luba seadus täielikku vastutuse välistamist. Samuti ei piisa deklaratiivsest lausest, et „ettevõtte vastutus on piiratud“. Piirang on kehtiv vaid siis, kui selles on sõnaselgelt kirjas seadusest tulenevad erandid tahtluse, raske hooletuse ning surma või tervisekahjustusega seotud kahju osas. 

Riigikohtu praktika järgi lasub ebamäärase või ebaselge tüüptingimuse sõnastamise risk selle koostajal. Tüüptingimust hinnatakse sellest vaatepunktist, kuidas seda mõistaks tavaline, sarnases olukorras olev mõistlik lepingupool. Kui tingimuse tähendus jääb ebaselgeks või mitmeti mõistetavaks, tõlgendatakse seda tingimuse kasutaja kahjuks, sest just tema on klausli välja töötanud ja vastutab selle selguse eest. 

Riigikohtu käsitlus annab ettevõtjatele selge sõnumi: tüüptingimused peavad olema sõnastatud tähelepanelikult ja täpselt. Ärilepingutes kasutatud vastutusepiirangud ei tohi olla deklaratiivsed ega ebamäärased, vaid peavad olema esitatud selgelt, arusaadavalt ja sellisel kujul, et teine lepingupool saaks nendega enne lepingu sõlmimist tegelikult tutvuda. 

Samal ajal ei pea ka äriklient leppima tingimustega, mis teda ebamõistlikult kahjustavad. Isegi kui ta on lepingu allkirjastanud, kontrollib kohus tüüptingimuste kehtivust iseseisvalt ja lähtuvalt seadusest.